Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    8 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linna kujunemine

    Paide linna kujunemine

    » Paide linna kujunem...

    See ülevaade põhineb 1991. aastal väljaantud raamatus “Paide-Eestimaa süda” avaldatud Helju Sireli kirjutisel “Paide linnaehituse kujunemine ja arhitektuur” (lk 54-63) ning 1993. a väljaantud raamatul "Paide" (autor Henn Sokk). Samuti on kasutatud 1936. aastal Jaan Eelnurme kirjutatud raamatut “Paide Püha-Risti koguduse minevik”.

    Muinasajal olid Järvamaal suured ja rahvarohked külad, kus käis tihe kauplemine.
    Ilmselt juba sel ajal tekkis Paide Vallimäe kohal asunud soodest ja rabadest ümbritsetud seljandikule või rabakünkale, mis oli idast läände ja põhjast lõunasse kulgevate kaubateede läheduses, eestlaste linnus ja kauplemiskoht.


    Linnus


    Alates 1238. aastast kuulus Järvamaa Saksa Ordu riigi koosseisu. Kokkuleppel Põhja-Eestit valitsevate taanlastega, oli ordul keelatud Järvamaale linnuste ehitamine. Et mitte rikkuda selle aluseks olevat 1238. aasta Stenby lepingut, valiti linnuse asukohaks looduslikult hästi kaitstud kõrgendik soos, Paide jõe ääres vastu selleaegse Järvamaa lõunapiiri, kuid siiski veel Alempoisi väikemaakonna sees. Loss ehitati, nagu ütleb vanem Liivimaa riimkroonika "Järva ette", seega mitte "Järvamaale".
    Hendriku “Liivimaa kroonika” andmetel püstitati ordumeister Konrad von Manderni juhtimisel siia 1265. aastal kaheksatahuline tornlinnus. Taolised tornlinnused pärinevad Rooma kindlusarhitektuurist ja olid laialt levinud ordu aladel 13. sajandil. Ehituseks kasutati kohapeal murtud valget paekivi, millest on tuletatud linnuse ja Paide linna saksakeelne nimi Weissenstein, sõnast “paas” (sellest ka eestikeelne nimi Paide, mõnes 19. sajandi dokumendis ongi kasutatud ka nimevormi Paede).

    Torn oli 30 meetrit kõrge, 6 korruseline, ligi 3 meetri paksuste seintega. Alumine oli keldrikorrus, kuhu pääses laes oleva avause ja müüritrepi abil. Teine, võlviga kaetud korrus oli köetav ja mõeldav elukorruseks. Sealt algas torni ülemistele korrustele viiv müüritrepp. Siia avanes torni ainus sissepääs, mis oli 10 meetri kõrgusel, ülestõstetava puutrepiga. Järgmistel korrustel olid laoruumid. Kõige ülemised korrused olid vahi- ja kaitsekorrused. Torni kattis teravatipuline katus. Linnust piiras kõrge tara ja vall.

    14. sajandil tõusis linnuse osatähtsus tema keskse asukoha tõttu märgatavalt. Linnusetorni kirdeküljele lisati juurdeehitisena nelinurkselt suletud hoonetekompleks – konvendihoone. Seda täiendati pidevalt hoonete ja kaitseala suurendamise teel. Neljast tiivast ehitati välja põhja- ja idatiib, kus paiknesid linnuse kabel ehk kodakirik ja kapiitli- ehk nõupidamissaal. Kahes ülejäänud, tornist lähtuvas tiivas püstitati ainult sisehoovi sulgevad välismüürid. Põhiliselt kaitseehitiseks jäi endiselt kõrge kindlustorn, mida tolle aja tava järgi hakati nimetama Pikaks Hermanniks. Selline oli Paide kindlus aastal 1343, mil puhkes eestlaste Jüriöö ülestõus, mis haaras ka Paidet, kus 4. mail hukati siia meelitatud neli ülestõusnud eestlaste juhti koos kolme sõjasulasega. 14. sajandi lõpust alates ehitati Paide linnust pidevalt edasi. Ümber vana linnusetuumiku rajati ristkülikukujuline (umbes 100*70 m) müür, mis osaliselt on püsinud tänaseni. Selle siseküljele ehitati üksteise kõrvale ridamisi hooned. Vallitorn jäi nüüd linnuse keskele, olles endiselt valitsev kaitseehitis. Seetõttu ei rajatud Paide linnusele tolleaegsetele kindlustele iseloomulikke nurgatorne. Laiendatud linnusesse pääses kindlustatud väravate kaudu. Üks neist asus kirdes, jõepoolses nurgas, millest on tulnud ka selle nimi Veevärav. Selle kaitseks ehitati kaugele ette ulatuv müüridega piiratud eelkaitse ja püstitati tugev neljakandiline torn, Püssirohutorn, mille varemed on tänaseni säilinud ja asuvad praeguse laululava kõrval. Teine, peavärav asus lääneküljel, seda kaitses samuti tugev väravatorn, mis on aastatel 1895-1897 osaliselt restaureeritud, kuigi mitte päris täpselt oma esialgses kujus. Üle vallikraavi pääses väravatorni kaudu allalastava väravakilbi abil, mis toetus teisel pool kraavi rajatud sillapeale. Selliselt muutus Paide linnus erakordselt tugevaks kindluseks.

    Viimased kindlustustööd linnuses toimusid 16. sajandi II poolel umbes aasta 1585 paiku, kui seoses tulirelvade laskekauguse suurenemise ja tulejõu tugevnemisega rootslased ehitasid ümber ringmüüri neli bastioni ja muldvallid (praegune ringtee Vallimäel). Muldkindlustused andsid linnamäele tema tänaseni säilinud üldkuju. Paide sattus sõjakeerisesse Vene-Liivi sõja ajal 1558-1583 ja sellele järgnenud sõdades 17. sajandi algul. Vene vägede poolt jäi kindlus vallutamata, kuid hävis Rootsi ja Poola vahelises sõjas. Linnus kustutati kindluste nimekirjast 1636. aastal.

     

    Linn

    Keskaegne Paide linn kujunes esialgu Tallinna ja Pärnu maanteede ristmikul turuplatsi ümber. Käsitöölised pidid siia tulema juba kindluse ehitamiseks ja ordurüütlite teenindamiseks, koos nendega saabusid kahtlemata kaupmehed. Vanadest ürikutest nähtub, et juba aastail 1286-1290 on Riias asja ajanud kaupmees Hildegerus "Wittensteynest", nii et suurkaubandus oli jõudnud ka Järvamaale ja Paidesse. See näitab, et linlik asula pidi siin juba olema rajatud. Sellesse aega, kui toetuda Euroopa analoogia kogemustele, langeb ka regulaarse planeeringuga linnusest lõunas asuva Paide linnasüdamiku, Saksa aleviku väljakujunemine. 13. sajandil rajati kogu Euroopas hulga linnu, kusjuures asulale anti juba sünni momendil kätte linna õigus, keskaja üks ihaldatuim privileeg. Paide kodanike palvel anda neile mingi kindle õigus laskis ordumeister neil enestel valmistada Riia õigusest ärakirja. Ta vaatas selle koos kohaliku foogti ja orduvendadega läbi ja kustutas sealt kõik, mis oli liigne või ordu huvide vastu, teiselt poolt aga lisas omapoolsed määrused, kuni kujuneski Paidele sobiv Riia õiguse redaktsioon. Nii kehtestas 30. septembril 1291 linnuse juhtkond Paidele esimese linnaõiguse. Üks eksemplar jäi linnakodanike hoiule ja teist hoiti lossi võlvkambris. Kahjuks ei ole see ürik säilinud. Juba 15. juulil 1398. aastal linna privileege laiendati. Ka see ürik ei ole säilinud. Siiski asub Stockholmis Paide linnaõiguse ürikust 1555. aastal tehtud ärakiri.

    Vana-Paide hiilgeaeg

    Ajaloolised linnaplaanid näitavad, et Paide oli keskajal kindlustatud linn. Linna piiras püstpalkidest aed, bastionidega ringvall ja veega täidetud vallikraav (see on teada üksnes 16. sajandist pärinevatest linnaplaanidest ja gravüüridest, kinnitavaid arhiiviandmeid pole leitud, arheoloogilisi kaevamisi pole tehtud). Linnale oli looduslikuks kaitseks soise ümbrusega Paide jõgi. Põhjast kaitses linna tugevasti kindlustatud ordulinnus. Ringvall ("linnamüür", kuigi mitte kivist) kulges mööda Rüütli tänavat, mis viis linnuse juurest lõunasse Karja tänavasse. Üle Pika tänava suundus vall terava nurgana edelasse Aiavilja ja Põllu tänava nurgani, sealt mööda Aiavilja tänavat ja Kitsast tänavat kuni Tallinna tänavani, kus ühines linnust piirava vallikraaviga. Ringvallil oli kaks väravat - üks idas, teine läänes. Väravad olid kaitstud väravatornidega, sisse pääses üle sildade. Nii pääses 16. sajandil linna ainult Pärnu ja Vee tänava kaudu. Veel 18. sajandi plaanidel on linnakindlustused osaliselt nähtavad.

    Paide linnaplaan kujunes välja vanade maanteede järgi. Võib oletada, et muinasajal tekkinud turuplats Tallinna ja Pärnu maanteede ristmikul jäi endisele kohale ka keskaegses linnas, kujunedes linna keskväljakuks. Siia koondusid kõik linna läbivad teed ja tänavad. Keskväljak oli keskajal tunduvalt väiksem kui praegu, ulatudes Vee tänava jooneni. Sellest põhja pool asus kiriku maa-ala koos kirikut ümbritseva kalmistuga, mida piiras müür. "Linnamüüri" sees kujunes välja tänavavõrk – Pikk, Väike-Aia, Rüütli, Vee, Vainu, Kitsas, Posti ja Pärnu tänav. Nagu plaanilt näha, oli linnamüüris kaks väravat – üks Pärnu ja Suur-Aia tänava ristmikul (umbes K-Keskuse kohal), teine Rüütli tänava keskpaigas (umbes Rüütli ja Vee tänava ristmikul). Pikk tänav viis Tartu-Pihkva maanteele, Pärnu tänav Türi kaudu Pärnu maanteele. Tallinna teele pääses Väike-Aia tänava kaudu hilisema kitsarööpmelise raudtee trassi sihis. Praegune Tallinna tänav (varem Pikk tänav), muudeti maanteeks alles 18. sajandil, kui likvideeriti linnuse muldkindlustused. Seega pärineb Paide kesklinna tänavavõrk keskajast. Hiljem on linnaehituslikult muudetud vaid hoonestust, seda tingituna sõdadest ja tulekahjudest.

    Kui veel 17. sajandil piiras linna veega täidetud vallikraav, siis 18. sajandil oli vallikraav juba täidetud ja sellele rajati tänavad. Linnamüüri tähistab poolkaares kulgev Rüütli tänav. Siinsetes aedades säilinud tiigid pärinevad muistsest vallikraavist. Ka Valli ja Posti tänava elamud on rajatud endisele linnamüürile ja bastionidele. Väga kaua püsis Väike-Aia ja Aiavilja tänava vahelises lõigus osa loodebastioni muldkehandist, mis talvel oli laste kelgumäeks (praeguse katlamaja kohal).

    Turuplatsi ümber kujunes esimene linnatuumik kõige tähtsamate asutustega: raekoda, gildimaja, kaalukoda, apteek, kauplused ja gooti stiilis Püha-Risti kirik. Lisaks Püha-Risti kirikule asus umbes praeguse Vainu ja Pika tänava ristmiku loodepoolsel nurgal Katarina kirik. Samas asus ka linna haigemaja. Mõlemad hooned nagu suurem osa linnast hävisid tules 1558. aastal. Veel kolmas kirik asus lossis, kuskil praeguse laululava läheduses. Algul oligi kasutusel ainult lossi kirik, teiste kirikute ehitamise aja kohta andmed puuduvad. Keskajal oli linnas seega 360 maja, kolm kirikut, haigemaja, kool ja mitmed muud asutused.

    Vana-Paide hävitamine

    16, sajandi I poolel saavutas linn oma majandusliku õitsengu. Vene-Liivi sõjas (1558-1583) kannatas Paide linn palju. 1558. aastal augustikuus tungisid venelased Mündi kaudu linna ja põletasid selle täiesti maha, tappes isegi haiged haiglas. Püha-Risti kirik jäi aga veel püsima, sest see oli kiviehitis ja asus eraldi lossi külje all, mis jäi ka vallutamata. Venelased piirasid Paidet uuesti 1560. aastal, seekord 5 nädalat, kuid lossi ka seekord vallutada ei suutnud. Peale venelaste taganemist korjati kokku linnusest suur hulk kahurikuule, millest 2500 saadeti Tallinna. See näitab, kui äge oli olnud lahing ja kui tugev Paide kindlus. Paide oli üks vähestest Eesti kindlustest, mida venelastel Liivi sõja käigus ordult vallutada ei õnnestunud. 1560. aasta lõpul pantis ordu Paide linnuse poolakatele, kes selle kaks aastat hiljem pantisid edasi Rootsi kuninga Erik IV vennale Soome hertsogile Johanile. Juba samal, 1562. aastal algasid Paides uued lahingud. Erik IV sõjasalgad pommitasid linnust tervelt kaks nädalat, millele järgnes tormijooks. Vallutati Püssirohutorn. Kui rootslased arvasid, et võit on käes, lendas torn koos sissetungijatega õhku. Alles kolme kuu pärast sundis nälg poolakaid alistuma, mille järel muutus Paide Rootsi võimu oluliseks tugipunktiks Kesk-Eestis. Sellega lõppes siis Paides orduvalitsus. 1571. aastal piirasid Paidet 30 nädala kestel taas venelased, Kaks aastat hiljem, 1573. aasta 1. jaanuaril vallutasid venelased tsaar Ivan IV ("Groznõi" ehk "Julma") isiklikul juhtimisel Paide lossi tormijooksuga, seda enne 6 päeva pommitades. Linnust kaitses üksnes 50 rootsi sõdurit ja 500 talupoega-põgenikku. Seejärel lasti õhku Püha-Risti kirik. Paide visa vastupanu, tsaari väepealiku Maljuta Shkuratovi tsaari poja surm ajasid Ivan Julma niivõrd vihale, et ta lasi lossis ja linnas kõik elamajäänud inimesed piinata ja surmata. Uue aasta hommikul oli palju kodanikke, mehi, naisi ja lapsi põgenenud kirikusse varjule. Arvatakse, et kiriku lasidki nad ise õhku, nähes et pääsemist ei ole. Paide linn oli täielikult hävinud, tervest linnast olid alles ainult varemed, enamik linnaelanikest oli lahkunud. Rootslased proovisid linna korduvalt venelastelt tagasi võtta, mis lõpuks ka 1581. aastal peale kolmekuulist piiramist õnnestus. Paide tagasivallutamist peeti nii tähtsaks, et võidetud sõjalipud viidi Tallinna, kus sel puhul korraldati pidulik jumalateenistus ja lasti aupauke. Kui Paide, mis kõik linna tundemärgid oli kaotanud, oli pisut kosunud, hakkas Rootsi kuningas Johann III seda taastama. Purustused olid olnud suured, veel 1591. aastal kirjutati, et Paide on elanikest tühjenenud, raekojast, pastoraadist ja gildihoonest on järel ainult varemed. 48 erakrundist, kus varem asus 54 maja, olid 27 krunti 31 majaga veel taastamata.
    Kuid juba 1600. aastal algas Poola-Rootsi sõda, mille käigus peale kolmekuulist piiramist vallutasid 1602. aasta 21. septembril linnuses toiduvarude lõppemise tõttu Paide poolakad. Pärast 1604. aasta ebaõnnestunud vallutuskatset õnnestus rootslastel 1608. aasta juunikuus linnus taas vallutada. Piiramist alustati seekord jõe ja sooga kaitstud idapoolsest küljest. Palkidest ja halgudest alustele asetati suurtükid ja 25. juunil pidid poolakad alistuma. Enne seda lasid nad lõhki oma suurtükid, kusjuures kannatada said ka linnuse müürid. Rootsi kuningas Gustav Adolfi ajal püüti taas linna jälle taastada. Kuna enamik maadest oli maha jäetud ja söötis, siis kingiti siinsed maad kroonuametnikele. Nii saigi suurtükiväe kindral Linnard Torstenson oma 30 aastase teenistuse eest kuninganna Kristina käest laenuks 1636. aastal Mäo mõisa koos sinna juurde kuuluvate külade ja Paide alevikuga. 10 aastat hiljem kingiti need talle jäädavalt. Paide kaotas oma linnaõigused. Siit sai alguse Paide kodanike ja Mäo mõisa vaheline kohtuprotsess (linnaõiguste taastamise ja maksude pärast), mis kestis üle 100 aasta ja jõudis mitu korda Rootsi õuekohtuni ja hiljem Vene valitseva senatini.

    Uue täieliku hävingu tõi kaasa Põhajsõda. 1703. aastal põletasid vene väed taas juba ülesehitatud linna maani maha. Seekord põles maha ka vahepeal praeguse kiriku ette ehitatud ajutine puukirik, pastoraat ja köstri elumaja. Kes inimestest ei jõudnud põgeneda, viidi vangi või tapeti. Paidel puudusid talle 1291. aastal antud linnaõigused, linn oli Mäo mõisa all, kellele ka linnakodanikud makse maksid. Põhjasõja lõpul jäi varasemat linna meenutama ainult tänavavõrk. Paide oli täielikult hävitatud

    Kreisilinn Paide

    Ligi poolteist sajandit ei toimunud linnas ehituslikke muudatusi. Alles 18. sajandi lõpus, seoses Vene keisrinna Katariina II kubermangureformiga (1775) ja Balti asehalduskorra kehtestamisega sai Paide 1783. aastal kreisilinna- (maakonnalinna-) õigused. Lõplikult taastati Paidele linnaõigus 1789. aastal, kui määrati uus linnapiir. 1796. aastal asutati ka Paide vanim klubi – 17 asutajaliikmega selts "Bürgerliche Einigkeit", rahva seas "Bürgermusse", hiljem ka Paide Kodanikkude Klubi, mille asukoht oli alates 1867. aastast Rüütli tänav 2 - praeguses turuhoones. Paide oli tegelikult saksakeelne linn. Veel 1844. aastal moodustasid siin elanikkonnast sakslased 54,21%, eestlased 40,21%, venelased 4,14%.

    Sellest ajast peale algas uuesti Paide linnaline areng, mis kujundas linna omailmeliseks väikelinnaks, millisena see säilus kuni 1960-70-tel alanud suurte ümberehitus- ja lammutustöödeni. Linnuse maa-ala anti üle linnale. Linna piiranud muldkindlustused likvideeriti. See andis linnale juurde maa-alasid lõunas, idas ja läänes. Endisele muldkindlustuste alale tekkisid uued tänavad. Väike-Aia tänav pikendati linna lõunapiirini (selle kohal asus varem Viljandi tee). Kuna uus tänavaosa oli endisest laiem, hakati seda nimetama Suur-Aia tänavaks. Rajati Aiavilja, Lai, Valli, Posti, Veski, Parkali ja Tallinna tänav.

    18.-19. sajandi vahetusel kasvas linna territoorium kahekordseks ja algas uute ehitiste püstitamine. Esmajärjekorras ehitati kreisilinna vajadustele vastavad ametiasutused. Suurim neist oli 1789. aastal ehitatud ametiasutuste ja kohtuhoone (Tallinna 18, ka praegu kasutusel kohtuhoonena), mis hiljem muudeti koolihooneks. Tallinna tänavale ehitati esimene kreisikoolihoone (Tallinna 6 - hilisem muusikakool). Vallimäe jalamile ehitati magasiait (selle linnapoolses osas olevaid ruume kasutati arestimajana). Ehitati uus pastoraat (Tallinna 22 - Lai 1 Tallinna tänava poolselt küljel olev puumaja), mida ümbritses suur aed. Kui 18. sajandi keskel oli A. W. Hupeli andmetel Paides ainult 40 elumaja ja kõik õlgkatustega ning ainult üks kivimaja (pastoraat asukohaga Lai 1, veel asus Laial tänaval muide hilisema “Aurora” kino kohal kõrts), siis 18. sajandi lõpust on linnaplaanidel näha juba tihedat hoonestust. Linna keskus koos turuplatsiga oli saanud omale praeguse kuju ja mõõtmed.

    Ka praegused keskväljakut ümbritsevad hooned pärinevad kõik 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest. Kõik hooned oli puitehitised. Erandi moodustas kirik väljaku põhjaküljel. Liivi sõja käigus õhkulastud gooti kiriku asemel oli kasutatud ajutisi puust asekirikuid. 1767. aastal alustati uue kivikiriku (paest) ehitusega, valmis sai kirik 1786. aastal. Kiriku ehitamise kasutati uut linnaehituslikku lahendust nii kiriku arhitektuuris kui väljaku kujundamisel. Kirikuarhitektuuri traditsioonidest erinevalt ehitati uue kiriku torn mitte lääne- vaid lõunaküljele, väljakupoolse pikikülje ette. Kirik, kui keskväljaku dominant sai sellise lahendusega klassitsismile omase sümmeetrilise fassaadi, mis oli pööratud väljaku poole. Selline keskväljaku kujundamise põhimõte leidis Eestis esmakordset rakendamist 17. sajandi Narva raekoja väljaku kujundamisel ja 18. sajandil Tartu raekoja ehitamisel. Kirik põles maha 1845. aastal. Uus, praegune kirikuhoone ehitati annetuste abil 1848. aastal. Raekoja kohal asus samuti puuhoone (alles 1920. aastal ehitati selle asemel ühekordne kivist hoone, mida täiendati teise korrusega 1925. aastal).

    Kiriku ehitamisest alates on Paide turuplats – keskväljak üks omapärasemaid ja ilusamaid väljakuid Eesti linnades. Ta on ainuke nii suurte gabariitmõõtmetega, kergelt trapetsikujuline, heade proportsioonidega. Tänu tsentraalsele asendile linna plaanistruktuuris, ilmekusele ja säilinud hoonestusele, on tal juhtiv koht Paide linna kujunduses tänapäevani. Madalad ühekorruselised puitelamud loovad kinnise ruumi mulje: väljakule viivad tänavad on suunatud vastaskülje ehitusele, viimaste kõrgus ja maht vastavad 17. ja 18. sajandi barokiperioodi välisruumide kujunemise põhimõtetele. Väljakut ümbritsev hoonestus demonstreerib kogu oma ilus 18.-19. sajandi traditsioonilist puitarhitektuuri, mis on loodud kohalike ehitusmeistrite poolt. Väljaku äärde olid koondunud linna kõige tähtsamad asutused, kauplused, kool, apteek, raekoda, postijaam ning kirik.

    Linnakvartalid olid suhteliselt suured, krundid ulatusid pikkade siiludena läbi kvartali. Tänavate alguses ja keskväljaku ümbruses olid suuremad krundid, tänavate lõpus väiksemad. Elamud paiknesid tänava ääres, õuede ümber olid majandushooned (laudad, tallid ja teenijate elamud).

    Tallinna tänav, mis nüüd kujunes peatänavaks, rajati endise vallikraavi sisse. Tänava parempoolsed krundid (linnuse endise muldkindlustuse peal) on rohke haljastusega. Vasakpoolsed krundid on suuremad, ulatudes läbi kvartali Väike-Aia tänavani. Juba 19. sajandi alguses olid kõik Tallinna tänava äärsed krundid kuni Veski tänavani hoonestatud. Hoonestatud oli ka Rüütli ja Pikk tänav. Suurem osa linna elamutest olid väikesed ühekorruselised ehitised. Hoonet kattis tavaliselt kõrge laastudest või tellistest poolkelpkatus. Fassaadiarhitektuurile oli iseloomulik hilisklassitsistlik kujunduslaad, mida rikastasid barokk- ja klassitsistlikus stiilis elemendid (uksehinged, lukuplaadid, koputid, nikerdatud aknaliistud, uksetahvlid jne). Sissekäiku rõhutas tihti sammasportikus.
    Tasub märkimist, et elamute vundamendid, kohati ka müürid ja tänavasillutis pärines pahatihti linnuse varemetest.

    1783. aastal oli Paides 440 elanikku;
    1860. aastal 155 elumaja ja 1728 elanikku;
    1871. a 1718 elanikku;
    1897. a 2507 elanikku.

    19. sajandil linna ilme oluliselt enam ei muutunud. 1863. aastal ehitas Peterburi kaupmees Russanow Vallimäele puidust apostliku õigeusu kiriku, mis oli pikka aega Eestis ainulaadne ja kõigist teistest 19. sajandi teisel poolel ehitatud õigeusu kirikutest erinev bütsantsi stiilis puitehitis kuni selle põlemiseni 29. aprillil 1993.

    1900. a ehitati Türi-Paide kitsarööpmeline raudtee ja 1918. a Paide-Tamsalu kitsarööpmeline raudtee.
    1912. püstitati linna suurem tööstusettevõte- tuletikuvabrik “Baltika”. Kuulsad oli Paide linalaadad ja veelgi kuulsamad hobuselaadad, kuhu tulnud ostjaid Pihkvastki (laadaplatsiks oli peale Rüütli tänavat allapoole kulgeva Vainu tänava ja praeguse autobaasi vahelie ala). Paides korraldati aastas kuus laata: veebruaris, märtsis, juunis, septembris, novembris ja detsembris. Neist viimane oli kõige elavam, mõnikord oli sellele kogunenud kuni kümme tuhat inimest. Muidu oli suurematest keskustest kaugemal asuv Paide eraldatud ja vaikne linnake, kus elas palju eruametnikke, sõjaväelasi ja nende leski. Sajandivahetusel hakati pöörama suuremat tähelepanu linna heakorrastamisele. Olulisemad tööd olid Vallimäe korrastamine ja Pika Hermanni torni restaureerimine aastail 1895-1897. Aastal 1898 rajati Pärnu tänava äärde pärnaallee. Sellesse aega langeb ka Tallinna tänava äärse, praeguseks suures osas hävinenud kaseallee rajamine. 1906 ehitati kivist tuletõrjedepoo Laiale tänavale ning 1907 rajati linnuse edelabastioni juurde vallikraavi historistlikus stiilis laohoone hobusetallidega. 1908. ja 1910. aastal valmisid kaks kahekorruselist punasest tellisest koolimaja - tütarlaste gümnaasium Posti tänavas (hilisem linnaraamatukogu) ja saksa gümnaasium Pärnu tänava ääres (praegune maakonnahaigla).

    Sajandivahetusel ehitati Vallimäele ka salong-restoran.

    1910. aastal planeeriti ja rajati linna äärealale Pärnu tänava ja kitsarööpmelise raudtee vahele Peetri park.

    Paide Eesti Vabariigi ajal

    Eesti Vabariigi ajal planeeriti 1920. aastal Pärnu tänava äärde uus aedlinna elamurajoon. Uued ehituskrundid anti välja ka Laia ja Lembitu tänava äärde.
    1936-1937. a planeeriti Lembitu park.

    1934. aastal oli linnas 539 elumaja (1015 korterit), neist 381 ühekorruselised, 109 poolteisekorruselised ja 48 kahekorruselised. Puumaju oli 501, kivimaju 28. Iga maja kohta tuli 1,8 korterit ja kuus elanikku.
    1922. a oli linnas 2980 elanikku;
    1934. a 3285 elanikku;
    1941. a 3718 elanikku.

    Eesti Vabariigi aegsetest ehitistest väärib tähelepanu 1920. a keskväljaku äärde endise puithoone asemel püstitatud hilisjuugendliku fassaadiga raekoda. 1925. aastal ehitati sellele teine korrus:

    1926. aastal otsustati püstitada vabadussõjas langenud Järvamaa sõjameeste mälestamiseks rahvamaja, hoonele pani 1927. aastal nurgakivi riigivanem J. Teemant, hoone avati 3. veebruaril 1929.

    1932. aasta maakondliku laulupeo ajaks valmis rahvamaja taha kuhjatud muldkehal laululava, mis oli tolleaegses Eestis ainulaadne.

    Pikale tänavale ehitati ühekorruseliste puitmajade asemele kaks kolmekorruselist kivimaja (Pikk 2) kauplustega esimesel korrusel.

    Enne kivihoone püstitamist:

    Pikk 2 kivihoone esimene osa (praeguse viimase kiviosa asemel on veel näha puumaja):

    Vabariigi lõpuajast pärine ka raudteejaam ja rida valgeid funktsionalistlikke elamuid aedlinnas:

     

    Teises maailmasõjas olid Paide purustused väikesed, kuid hävis Vallimäe linnuse torn.

    Paide omaaegne huvitav ja kordumatu vanalinn hävitati 1945 ja 1975. aastal koostatud linna arenguplaanide elluviimise tulemusel. Linna puithoonete asemele ehitati paljukorruselised suurplokk- ja suurpaneelelamud, mis ei haakunud vana arhitektuuriga.

    Endiste kesklinnas asunud puust hoonete asemele rajati 1967. aastal kaubanduskeskus (“Paide pood"). Puithoonete arvel laiendati ka Pärnu tänava algusosa, Vainu tänavale ehitati puitmajade asemel pangahoone, Pikale tänavale puumajade asemele kivihooned jne:

    Majade ümbert likvideeeriti krunte piiravad tarad ja hävitati haljastus. Paide kaotas oma ajaloolise hoonestuse, oma sajandeid püsinud väikelinna ilme ja võlu. Linna keskel ei ole enam vanalinna hoonestust, selle fragmente näeb keskuse läheduses Pikal, Rüütli, Tallinna ja Posti tänaval.

    Praeguseks on täielikult kadunud suur osa Pärnu tänava puuhoonetest, üsna palju Suur-Aia ka Väike-Aia tn puitelamutest. Rohkem on säilinud Tallinna tn, Rüütli tn ja Pikk tn.

    Suur osa Paide ajaloolistest hoonetest on väga halvas seisukorras. Veel sellel aastal lammutati otse kesklinnas üks puitelamu. Suures ohus on mõned Rüütli tn ja Suur-Aia tn majad. Kahetsusväärselt kaua on seisnud tühjalt Posti 12 vana koolimaja hoone. Sobimatu ajaloolise keskväljakuga on selle äärde ehitatud välikohvik, mille asemel asus kunagine kindlasti taastamist vääriv kaunis puithoone:

    Tore oleks seda Vana Paidet meelde tuletada ja püüda säilitada seda, mis veel võimalik. Ühendus Weissenstein on selleks üks võimalus.

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein