Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    12 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linnaplaan 17. sajandi lõpul

    Paide linnaplaan 17. sajandi lõpul

    » Paide linnaplaan 17...

    Teet Veispak


    See, mis meil linnade planeeringu ning hoonestuse kohta on kirjutatud, käib enamjaolt suuremate linnade kohta. Väikelinnu on selles seoses puudutatud vaid paaril korral (1). Alljärgnevalt vaatleme Paide linnaplaani ja hoonestust vahetult peale Põhjasõjale eelnenud ajal. Üldjoontes on uurijad sellega, tänu säilinud plaanimaterjalile, tuttavad (2). Omalt poolt katsume seda arhiiviainese lisamisega mõneti konkretiseerida ning võimalust mööda ka laiendada (3).

    13. sajandi teisel poolel rajatud ordulinuse kõrvale tekkinud Paide linna õitseaeg kuulub nii majanduslikust kui ehituslikust küljest Liivi sõja eelsesse keskaega. A. W. Hupeli andmeil oli tollases Paides koguni 360 maja (4). Millistele allikatele Hupel siinjuures tugineb, ei ole teada. Ilmselt on siin siiski tegemist teatud liialdusega. Sellele viitab ka P. Ungern-Sternbergi poolt publitseeritud kruntide loeng 1591. aastast, kuna see kajastab ka hoonestuse suurust varasemal ajal (5). Igal juhul oli Paide 16. sajandi lõpuks üsna purustatud ning elanikest tühjenenud. Raekojast, pastoraadist, mõlemast koolihoonest, gildimajast olid järele jäänud vaid varemed (48), kodanikele kuulunud kruntidest seisid 27 tühjadena (6). 17. sajandi akguse Poola-Rootsi sõjas hävines seegi, mis veel Liivi sõjast järele oli jäänud. 1636. aastal kustutatakse Paide linnus kindlustuste nimekirjast ning seal asunud Rootsi garnison viiakse ära. Kui kuberner Philiph Scheiding kinnitab 1640. aastal Paide elanike tarvis linnaelu reglementeeriva määrustiku, nimetab ta Paidet kui linnakest või alevikku (Städtlein oder Weichbildt), mis möödunud sõjas täielikult laostus ning kuhu nüüd head inimesed on elama asunud (7). Päris võimatu on ütelda, palju oli sellal siin elanikke, küll aga seisid 1641. aastal 20 krunti tühjadena (8).

    Sajandi teisel poolel muutus Paide edasisele arengule pidurdavaks 1636. aastal toimunud läänistus, millega linn minetas kõik varasemad privileegid ning õigused. Kui esimesed läänihärrad Lennart ja Axel Torstenson olid linnakese elanike suhtes üsna heatahtlikult meelestatud, siis 1669. aastal Mäo mõisa koos Paidega ostnud Hans von Ferseni ja tema järeltulijatega algasid paidelastel pikaajalised protsessid pealepandud maksudening nende maavalduste liitmise pärast mõisa maadega (9). Tülid mõisa ning Paide elanike vahel kestsid aastakümneid ning vaibusid sisuliselt alles 18. sajandi lõpul, mil Paide sai kreisilinnaks.

    Meie arvestuse kohaselt oli Paide 17. sajandi lõpus umbes 250 elanikuga väikelinn (10), mille territoorium koosnes kahest osast: linnuse lähemat ümbrust kutsuti Lossialevikuks (Schlosshackelwerk), varem ka Rootsi alevikuks (schwedische Hackelwerk). Viimane nimetus oli tulenenud ilmselt Rootsi garnisoni paiknemisest linnuses (11, 12). Linnusest lõuna poole jääv Paide linna tuumik kandis Saksa aleviku (deubzsche Hackelwerk) nime. Piiriks kahe linnaosa vahel oli vallikraav, mis neid teatud määral ka maastikuliselt eraldas (13). Ilmselt pärines selline linna jagamine kaheks osaks veel keskajast, mil Lossialevik kuulus Järva foogti ning Saksa alevik rae jurisdiktsiooni alla. Veel 1641. aasta visitatsioonimaterjalidest selgub, et nii Lossi- kui Saksa alevikul olid kiriku juures ametis eraldi vöörmündrid (14). Sajandi lõpul piirdutakse siiski juba ühe vöörmündriga, ehkki Lossi- ja Saksa aleviku vahelist piiri viimase elanike poolt toonitatult rõhutatakse.

    Mis puutub tänavavõrku, siis selle kohta on andmeid ainult Saksa alevikust. Peatänavaks oli Turuplatsilt lõuna suunas minev Pikk tänav, sellest itta jäi Rüütli ning läände Viljandi (praegu Suur-Aia) tänav. Võimalik, et vähese asustusega Lossialevikus ei kandnud teed tänavate nimetusi nagu varasemal ajal.

    A. V. Gerneti põhjal oli Paides 1689. aastal umbes 70 asustatud krunti (16). Siin on küll tegemist pigem Saksa aleviku majaasemete koguarvuga kui hoonestatud kruntidega terves linnas. Siin kasutada olnud 1698. aasta majaplatside inkvisitsiooni andmeil oli Saksa alevikus kokku 68 krunti, lisades siiajuurde veel kiriku ja seegi alused maad, saaksimegi 70. Kuid nimetatud 68 krundist olid hoonestatud vaid 37. Siia juurde võime arvata ka rehtedega hoonestatud krundid (Riegen Plalz worauf eine Riege steht). Nende puhul ei saa küll väita, et tegemist oleks rehielamuga, mitte aga ainult rehetoast ning rehealusest koosneva rehega. 1686. aasta kruntide inkvisitsioonis on nimetatud vähemasti ühest, Christoffer Negelinile kuulunud rehielamust (eine Riege so zusampt der Cammer darzu), mille Mäo mõisnik oli 1682. aastal lasknud lammutada, mistõttu seal elanud inimesed jäänud lageda taeva alla (17). Nii saaksimegi koos rehtedega kokku 42 hoonestatud krunti. Lisades aleviku kruntide koguarvule veel Lossialeviku omad, saame kokku 84, asustatud platse oli kahe aleviku peale kokku 52. Nagu näha olid ligikaudu pooled krundid tühjad. Üheks sellise olukorra põhjuseks oli muidugi see, et Paide kui väikelinn ei jõudnud terve 17. sajandi vältel elanikkonna arvukuselt ega oma majanduslikult jõukuselt keskaegsele tasemele. Arvestada tuleb ka seda, et siinsed elanikud olid suuresti tegevad agraarsfääris. Nii oli lossialevikus mölder Tennol kasutada olnud 4 krundist 3 põllu all. Analoogiliselt leidsid kasutamist ka Saksa aleviku tühjad majaasemed: pastori põldude all olid mitmed hoonestamata krundid Viljandi tänava ääres – vt plaanil nr. 4, 7, 7A (18). Põllumaaks oli mitte ainult tühjad vaid mõnikord ka majade ümbruses olev vaba pind: näiteks oli 1686. aastal Johann Simson oma Rüütli tänaval asunud hoonestatud krundi külvanud täis rukist (19). Lisaks oma kruntidele oli Paide elanikel kasutada nii põllu-, heina- kui karjamaad väljaspool linna. Selline ulatuslik põllumajanduslik tegevus käsitöö ja kaubitsemise kõrvalt ei olnud väikelinnades mingi erandlik nähtus, pigem oli see iseloomulik nii meie kui teiste maade väikelinnadele.

    Kõige suuremaks maavaldajaks Paides Rootsi aja lõpul oli kirik (20). 1698. aasta inkvisitsiooni põhjal kuulus talle Saksa alevikus 33 krunti – plaanil nr-d 1,4,5,7,7A,18,29,30,34-38,41,44,45,49-58,61,62,64. Neist 19 olid hoonestatud, 3 olid reheplatsid, 10 tühja ning ühel oli alustatud ehitustöödega. Peale selle oli kirikul valdusi ka Lossialevikus – siin paiknes pastoraat ning koolimaja - , kuid nende asukohti ei võimalda allikate puudulikkus täpsemalt määrata.

    Mõista maavalduste tekkimine Saksa alevikus on seotud vahetult kindralkuberner Bengt Horni resolutsiooniga 1672. aastast, mille põhjal tühjaks, s.o. pärijateta jäänud majad ning krundid langesid mitte linna, vaid mõisa dispositsiooni alla (21). 1698. aasta inkvisitsiooni põhjal saame eraldi välja tuua ka need majaasemed, mille omandiõigusele Ferseni lesk Horni resolutsioonist lähtudes pretendeeris – plaanil nr-d 2,3,19,24,35,42,64,65. Ülejäänud krundid kuulusid Paide elanike eravaldusse.

    Lossialeviku põhjal saame napi pildi ka Paides paiknevate majade seisukorrast ning maksumusest. Kõige paremas korras näib olevat surnud pastor J. Gruno maja. Selle hinnaks arvati 50 riigitaalrit. Gottfried Andreas Salomoni vana elumaja, vana rehi ning lagunenud talli väärtuseks peeti kokku 35 riigitaalrit. Osa hooneid on olnud päris lagunenud: mõisakingsepp Jürgeni kahte platsi ja vana lagunenud maja hinnati 18 riigitaalrile, Johann Taube vana ja väga lagunenud maja arvati koos krundiga maksvat 12 riigitaalrit. Linnasulase maja arvati maksvat 4, kõrtsmik Thomsoni rehi 3 riigitaalrit. Hindamata on jäetud kõrtsmik Toomase vana lagunenud kõrts ning juba eelpool nimetatud mölder Tenno maja ning pastoraat (22). Saksa alevikust on sellest ajast teada vaid kiriku äärmiselt lagunenud seisund (23). Nii oli Paide oma välisilmelt Rootsi aja lõpus üsna armetu. See, mis järgneval sajandil varasemat linna meenutab, on vaid tänavatevõrk.


    (Käesolevas elektroonilises artiklis puuduvad märkused, millele artiklis on viidatud, need leiab allnimetatud raamatust)

    Allikas: Paide – Eestimaa süda, 1991, lk 36-41

    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde





    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein